Tallinna feministlik foorum

Aet Kuusik ja Rebeka Põldsam. Õpituba “Hammustame keelde”
Kui sõnad äkki otsa saavad, hammustame keelde. Puuetest, neuroerinevustest ja eriti rassist eesti keeles kuigi tihti ei räägita, sest meil pole selleks justkui sõnavara ega harjumust. Vaikus pole aga neutraalne, nagu ei ole seda keelgi: see, kuidas me räägime, kellest räägime ja milliseid sõnu kasutame, vormib seda, mida me näeme, mida mäletame ja keda kuuleme. Kväärikeelt saab teatud mõttes vaadata kui edulugu: sõnavara on olemas, vähemalt sildid, kust edasi minna ehk palju tööd on tehtud.

Töötoas võtame ette teemad, millest me rääkida ei oska. Arutame osalejatega, milline keelekasutus teeb rõõmu ja milline rõhub ning miks see nii on. Paari näite varal vaatame, mida teha ja kuidas sõnu leida: kust otsida, kellelt küsida, mis tingimustel toimib teistest keeltest laenamine, mida saab edulugudest üle kanda. Ja mida teha siis, kui sõnu ei leiagi – kuidas ületada kohmetus, aga rääkida hoolega ehk teemast ja inimestest hoolides.

Töötoas on ruumi nii osalejate kogemustele ja teadmistele kui ka lühikesele loenguosale, et teemat sisse juhatada. Harjutused on loodud eesmärgiga äratada tähelepanu mikrotasandi feministlikele strateegiatele argises keelekasutuses. Töötuba toimub eesti keeles ja mahutab kuni 30 osalejat.

Rebeka Põldsam on Tartu Ülikooli etnoloogia teadur, kes uurib Eesti kvääri minevikku ja tulevikku. Ta on ka vabakutseline kuraator: praegu on Tartu Ülikooli muuseumis avatud näitus „Kas on kerge olla vana?“, mille peatüki Eesti LGBT+ inimeste vananemisevisioonidest Põldsam  koostas.

Aet Kuusik on Tartu Ülikooli keeleteaduse nooremteadur, kes uurib LGBT-teemadega seotud silte ning õpetab magistritaseme kursust keelest, soost ja seksuaalsusest.

Aleftina Shaulskaya. Õpituba “Owning My Power” (ENG)
Many of us have been taught to be accommodating, not take up too much space, not express anger, not ask for what we need, and not be “too much.” As a result, our own power can come to feel dangerous, shameful, or simply out of reach. This workshop is an invitation to explore your relationship with power. What happens when you feel your own strength? How easy is it for you to take up space, be visible, influence others, say “no” and “yes” with confidence? What messages about power and womanhood have shaped you? Which ones support you, and which ones hold you back? Through experiential exercises, body awareness, reflection, and dialogue, we will explore what it means to reclaim our power gently and authentically—not by becoming someone else, but by coming home to ourselves. This workshop is open to anyone who wants to build a freer, more grounded, and more authentic relationship with their own power.

Aleftina Shaulskaya is a psychotherapist, Gestalt Practitioner in Organizations, and group process facilitator based in Tallinn, Estonia. Her work explores the intersections of power, leadership, gender, trauma, and relationships. She is particularly interested in how women reclaim their voice, take up space, become visible, and learn to embody their power without losing connection to themselves or others. Aleftina creates spaces where people can explore difficult experiences with curiosity, compassion, and support, finding new ways to connect with themselves and the world around them.

Seren Oroszvary. 1-1 performance “Intimate Immensity” (ENG)
What’s it like to lose a forest?

Waking one day, in fog.

The birds have stopped.
Your tracks have disappeared.
Wasn’t there once shade, fragrance, intuition?
Were not the trees whispering you forth?

Memory is thinner than bark.
All that greenery, lost beneath the noise.

Perhaps the forest was never as alive as you recall.
Perhaps you imagined it.

One day, for whatever reason,
you wander.

Descending into yourself, you drift a little—

and there it is:

ancient roots intertwined with your ribs,
branches stretching with every inhale,
leaves leaking their green ink through your veins as they unfurl.

A pulsing ecosystem.

So the forest hadn’t vanished.
It had changed addresses.

Quietly growing all along,
folded into your deepest chamber,
where it could survive the seasons that were cutting you down.

The canopy is intact,
nourished by every breath you took,
even the shaky, weary ones.

What’s it like to come across the forest?

Falling asleep one day, in peace.
Falling asleep. Period.

The birds are singing. They never stopped.

Perhaps the forest was never lost at all.
Perhaps it had simply crawled down,
deep into the caves of your lungs.

And when you take a moment,
even the trees begin to whisper
about how patiently they have been waiting for you all along.

Seren Oroszvary is an actress, voice over artist and performance maker from Melbourne, based in
Tallinn. She is currently in residence at Copper Leg preparing the site-specific, immersive,
experimental performance A Body To Dwell, produced by elektron.art and premiering this
September. This work is in its development stages using audience encounter, interaction with the
space, narrative and looping as her methodology for creating intimate and site-specific journeys.

Kolkaplika tätoveerib
Kunstiharidusega kolkaplika Liina Pääsuke on tätoveerinud aastast 2015 ja on üks MTÜ Kolkaplika asutajatest. Kolkaplikad usuvad, et head ideed, kunst ja tätoveeringud ei pea sündima ainult suurlinnas – vahel sünnivad need hoopis kruusatee lõpus. Liina armastab õrnu jooni, loodusest inspireeritud kujundeid, mustreid ja tekste ning teeb tätoveeringuid, mis leiavad nahal just selle õige koha. Sellel tuuril on kaasas feminismist inspireeritud erikavandid, aga kui sul on oma mõte, saab selle ka kohapeal koos välja joonistada.

Liina portfoolio: https://drive.google.com/file/d/1ArkXicd80ccGbI-cO0tmc8PowrnDS-xA/view?usp=sharing

Mia Aintila. Juhitud vestlusring “Fempathy Academy” (ENG)
What kind of issues stop us from being heard or seen in our advocacy work, and/or everyday life? What stops us from hearing and seeing each other? What are the layers and structures of society that we as a collective, and we as individuals, have impact on? What are some skill and knowledge sets that could help us overcome barriers in society and in ourselves? Mia invites you to explore your own path in a combined discussion and ideation workshop.

Mia Aintila from Fem-R (an anti-racist, feminist NGO centering the voice of racialised minorities in Finland) joins TALFF to discuss the intersectionality of gender and marginalized identities and explore skills needed in impactful humanrights activism and advocacy work from the grassroots up.

Sanna Kartau. Liikumise õpituba “Liigu nagu titt”
Lõbusas ja potentsiaalselt emotsionaalses töötoas tutvume esiteks visuaalse materjaliga, et mõista, mis iseloomustab väikelaste liikumisviise. Seejärel soojendame üles oma kehad ja vaimud, et asuda neid ise järgi proovima. Samuti mängime vokaalidega: kuidas reageerib keha, kui nii hääl kui liikumine võib viia meie kõige haavatavamasse eluperioodi? Mida teeb meie psüühika, kui raputame kehalt maha turvalised täiskasvanute stambid?

Sanna Kartau on feministlik kirjanik, pedagoog ja kunstnik Tallinnast, kes tegeleb soo, klassi ja konflikti teemadega erinevaid väljendusvahendeid kasutades. Kevadel kirjastas OPA! Publishing tema epistolaarteose “Ma usun ihasse”.

Maria Uuetoa juhitud sivasõbrunemine
Sivasõbrunemine on lihtne võimalus tutvuda mõne teise TALFFil osalejaga päriselt ja vahetult. Kohtute paarides, vastate kordamööda küsimustele ning võtate aega, et üksteist kuulata ja paremini tundma õppida. See on võimalus luua uusi tutvusi, jagada kogemusi ja tunda end festivalikogukonna osana.

Maria Uuetoa on haridustöötaja ja tiimicoach, kes usub, et õppimine ja areng toimuvad hoolivas, kaasavas ja koostöises keskkonnas. Oma töös toetab ta noorte enesearengut ja turvaliste aruteluruumide loomist, ühendades hariduse, noorsootöö ja sotsiaalse õigluse põhimõtted.

Getriin Kotsar. Juhitud vestlusring “Atlas: sissejuhatus” 
Vestlusringi fookuses on (linna)ruumi küsimused. Vestlusringi raames arutleme näiteks tänavanimede kujunemist ja nende mõju/mittemõju üle. Samuti uurime, kuidas kujuneb turvatunne ning millised elemendid jäävad kaartidel dokumenteerimata, ent oleksid tegelikult tähistamist väärt. Esimeses pooles avan pisut teemat ja tutvustan teemakohaseid materjale, mis on seni täiendanud minu individuaalseid entusiastlikke otsinguid. Töötoa teises pooles toimub juhitud vestlusring, mille käigus saab luua ühiselt kaarti, unistada heast avalikust ruumist ja jagada mõtteid. Töötoas kõnelen kirgliku ruumihuvilise ja etenduskunstniku positsioonilt. Vestlusring ei eelda varasemaid teadmisi või materjalide läbi lugemist, ainult uudishimu ja avatust!

Getriin Kotsar on vabakutseline lavastaja. Oma kunstipraktikates tegeleb ta peamiselt mälestuste, üksilduse, unistamise ja aja möödumisega, hetkel huvitab teda ka väga psühhogeograafia ja kohamälu. Paljud tema teosed, nii performatiivsed kui kirjanduslikud, tõukuvad unenägudest, popkultuurist, inimkehast ja igapäevaelust. Kunstnikuna huvitavad teda ruumid ja atmosfäärid, mis on ühtaegu melanhoolsed, liminaalsed, pelgupaika pakkuvad ja väikese kiiksuga. Oma töödes püüab ta tasakaalustada fiktiivset ja reaalset, leida väikseid ja suuri utoopiaid nii indiviidi kui kollektiivi tasandil ja unistab sealhulgas parematest süsteemidest ning võimalustest vabakutselistele kunstnikele.

Dagmar Kase liikumisrännak
Liikumisrännak kutsub kogema isiklikku teekonda läbi teadliku hingamise, Shindo venitusharjutuste ning liikumise feministliku ja queer-tantsumuusika saatel. Rännak algab juhendatud soojendusega ja lõpeb juhendatud tagasitulekuga. Rännaku keskmise osa liikumine baseerub osalejate improvisatsioonil. Rännak toimub turvalises hinnangutevabas ruumis — kõik on oodatud ja kõik saavad liikuda omas tempos. 
Riietu mugavalt, pane jalga sisejalatsid (või ole sokkis) ja võta kaasa veepudel (gaasita). Võta kaasa ka matt ja pleed (mõned matid ja pleedid on ka kohapeal). Söö kergemat einet umbes 1 tund enne rännakut, väldi suuremat einet ja raskesti seeditavaid toite. Rännaku ajaks palun mobiiltelefoni lülitada hääletule režiimile.

Rännaku juhendajaks on vegan- ja queerfeministist aktivist Dagmar Kase. Ta on pikemat aega hoidnud teadlikult fookust terviklikul heaolul, otsides ja avastades endale sobivaid praktikaid.

Sille-Kadri Simeri püstijalakomöödia (ENG)
Sille-Kadri Simer is an award-winning queer-comedian and a podcast host. She is known as a sharp-tongued comedy Barbie whose jokes leave no one indifferent. As an Estonian Barbie she’s one of a kind, collectable, and slightly traumatized! On stage, she is an energetic, extravagant, and intense performer. In 2025, Sille-Kadri was crowned the winner of the English-language “Roast Battle” and also won the Tallinn Fringe Festival’s “The Gong Show”.

Kolkaplika tätoveerib
Kunstiharidusega kolkaplika Liina Pääsuke on tätoveerinud aastast 2015 ja on üks MTÜ Kolkaplika asutajatest. Kolkaplikad usuvad, et head ideed, kunst ja tätoveeringud ei pea sündima ainult suurlinnas – vahel sünnivad need hoopis kruusatee lõpus. Liina armastab õrnu jooni, loodusest inspireeritud kujundeid, mustreid ja tekste ning teeb tätoveeringuid, mis leiavad nahal just selle õige koha. Sellel tuuril on kaasas feminismist inspireeritud erikavandid, aga kui sul on oma mõte, saab selle ka kohapeal koos välja joonistada.

Liina portfoolio: https://drive.google.com/file/d/1ArkXicd80ccGbI-cO0tmc8PowrnDS-xA/view?usp=sharing

Airi Triisberg. Loeng “Pension, sugu, vaesus”
Tänapäeva Eestis on peaaegu olematu sooline pensionilõhe, aga sellegipoolest on vaesuse määr eakate naiste hulgas kõige suurem. Õigupoolest on vaesus olnud juba aastasadu üksi elava vana naise nägu. Prognoosid näitavad, et tulevikus pensionäride sooline ebavõrdsus kasvab. Kuidas Eesti pensionisüsteem soolist ebavõrdsust taastoodab? Ettekanne käsitleb kolme teemat. Alustuseks annab kiire pilk ajalukku ülevaate solidaarse pensionisüsteemi kujunemisloost. Teine osa analüüsib Eesti pensionisüsteemi läbi feministliku prisma. Ettekande lõpuosa pakub pensioniks valmistumise nõuandeid väikese sissetulekuga, projektipõhiselt ja ebakindlates oludes töötavatele inimestele, nagu näiteks loovtöötajad ning vabakonna eestvedajad.

Vikerteraapia. Liikumise õpituba “Kuidas võtta ruumi”
Õpitoas tunnetame läbi liikumise ja ehk ka mitteliikumise harjumuspäraseid ja uudseid viise, kuidas ruumi võtta. Võime laskuda sügavale sisekaemusesse ja ka lõbusalt ringi laperdada. Igaüks nii, kuidas parasjagu sobilik tundub. Töötame omaette ja paarides ning jagame teistega enda kogemusi. 

Töötuba viib läbi Laura Barbo Vikerteraapia mõttekojast. Vikerteraapia mõttekoja eesmärk on toetada Eesti LGBT+ inimeste vaimset tervist.

Keithy Kuuspu ja Ave Vellesalu performance “Ave ja Keithy pandi paksuks ja passivad nüüd beebidega lihtsalt kodus (residentuur Kanuti Gildi SAALis 18.05-18.06.26)” 
“Olge ilusad, olge emad, rõõmustage oma mehi. Ärge püüdke tõestada maailmale, et suudate ma ei tea mida!” (Urmas Sõõrumaa, 2025, Kanal 2 “Silmast silma”)

Emadust on kunstis keeruline käsitleda. Nagu ka armastust ja muid suuri teemasid ja tundeid. Pahatihti kipuvad need laval imalaks muutuma ja ausalt keda huvitab.

Meid huvitab, et kuidas emaks saades tööalaselt tõsiseltvõetavaks jääda ja kuidas vanemluse teema kunstis apetiitsemaks muuta? Kui loome läbi aktuaalsete teemade ja emadus kõikehõlmavalt üle võtab, siis kuidas edasi luua? Soov pole teha lobitööd erakondadele, kelle peamisi eesmärke on kohaliku iibe tõstmine, vaid leida viise, kuidas ise ema rollis olles mitte nähtamatuks, igavaks massiks muutuda. Kuidas see lapsega koos töötamine võiks välja näha? Kas meile saab veel loota?

Tunne on selline, nagu ütles Brigitta Davidjants oma artiklis “Emadus on ebamugav”, et ebamugav on lastega ja lasteta, inimeste ees ja teistel inimestel. Vaimselt ja füüsiliselt. Emadus on pidev süütunne väga erinevatel tasanditel.
“Ta ju niikuinii ei saa osaleda, tal on laps”.
“Kahju, et ma sind enne lapse saamist esinema ei kutsunud, nüüd on see rong läinud”.
“Kas sa mõtled peale lapsega kodus olemist kunstnikuna edasi töötada”?

18.05-18.06 viibisime Kanuti residentuuris, kus mõtestamine ja katsetasime: Kuidas käsitleda vanemlust nii, et see oleks kogetav ja äratuntav ka inimestele, kes ei ole ise vanemad? Katsetasime uute leidudega igapäevasest olmest ning proovisime muuta need kehaliseks ja visuaalseks kunstivormiks seejuures ilma imalaks muutumata. Või siis just – muutudes EXTRA i m a l a k s . 

Keithy Kuuspu on Eestist pärit kunstnik, kes tegutseb etenduskunsti, koreograafia, visuaalkunsti ja keraamika vahealadel. Oma loomingus keskendub ta argistele struktuuridele ning ühiskonna mõjule indiviidi üle, tihti läbi irooniliselt naiivse lähenemise. Olulisel kohal on etenduskunsti ja visuaalkunstide sidumine ning keha ja materjali vaheliste seoste otsimine.

Ave Vellesalu on kaasaegne kunstnik ja muusik, kes töötab Tallinnas. Ta on õppinud fotograafiat ja uusmeediat Eesti Kunstiakadeemias ning täiendanud end vahetusõpingutel Soome Kunstiakadeemia Sibeliuse ja Kuvataide allharudes. Vellesalu teosed keskenduvad peamiselt kaasaegsetele ühiskondlikele konfliktidele ja keskkonnaprobleemidele, tuginedes tihti robootikale ning kureeritud liikumisega ruumiinstallatsioonidele. Installatsioonid on enamasti täiustatud fotode, videote ja helidega. Kunstnik püüab sobitada orgaanilist steriilsega, otsides samal ajal kohta iseendale keset kodustatud looduselemente. Lisaks on ta helikunstnik ja elektroonilise muusika duo Vera Vice liige.

Agáta Marzec, Karina Vabson, Kadri Haugas ja Sean Tyler. Õpituba “Ecological Afterlives: Toward Transfeminist Ecological Practice in the Baltics“ (ENG)
This workshop asks how ecological questions are also feminist questions, and how feminist questions are ecological ones within the Baltic context. Bringing contemporary feminist and transecofeminist work into conversation with local examples, we will explore how ecological and social reproduction are interconnected, even though dominant policy, academic, and infrastructural frameworks treat them as separate and devalued.

We will work through the premise that living amid inherited and ongoing damage requires concepts and imaginaries attentive to how histories, infrastructures, and political relations shape environmental issues, without imagining a return to innocent nature or romanticising the adaptations that damaged conditions demand. This orientation needs not only better interdisciplinary analysis but also gathering and negotiating together. Accordingly, we do not approach feminist ecological practice as a single or settled framework, but as a collaborative inquiry. We will combine short presentations, dialogue, a brief walk, and group discussion.

Alina Besleaga. Juhitud vestlusring “8th of March demonstration” (ENG)
“8th of March demonstration” is a conversational exploration of what a Women’s day march is and what it could be. What does its absence mean for people here? 

Alina Besleaga is a power-literate and trauma-informed educator, searching for hope that comes from the struggle for liberation.

Kolkaplika tätoveerib
Kunstiharidusega kolkaplika Liina Pääsuke on tätoveerinud aastast 2015 ja on üks MTÜ Kolkaplika asutajatest. Kolkaplikad usuvad, et head ideed, kunst ja tätoveeringud ei pea sündima ainult suurlinnas – vahel sünnivad need hoopis kruusatee lõpus. Liina armastab õrnu jooni, loodusest inspireeritud kujundeid, mustreid ja tekste ning teeb tätoveeringuid, mis leiavad nahal just selle õige koha. Sellel tuuril on kaasas feminismist inspireeritud erikavandid, aga kui sul on oma mõte, saab selle ka kohapeal koos välja joonistada.

Liina portfoolio: https://drive.google.com/file/d/1ArkXicd80ccGbI-cO0tmc8PowrnDS-xA/view?usp=sharing

Sandra Puusepp ja Elise Marie Olesk. Juhitud vestlusring “Kala jalge vahel”
Kunstiteoseid uurides tekib huvitav suhtekolmnurk: kunstnik-teos-vaataja. Interpretatsioon on
oluline osa selle kolmiksuhte kujunemisel ning mõistmisel. Kuid kes on sel tõlgendushetkel
jõupositsioonis? Kuidas võivad need muutuda? Ning kuidas rääkida teostes esinevast seksismist
ning misogüünsetest joontest?
Vestlusringis tulevad arutusele teemad turvalisest arvamusruumist ning seksistlike sümbolite
tõlgendamisest praegusel kultuurimaastikul, nõjatudes erinevatele eesti meedias avaldatud
artiklitele ning nädetele otse näitusesaalist.

Sandra Puusepp ja Elise Marie Olesk on kaasaegsed kunstnikud, kelle viljelusalad hõlmavad põhiliselt graafikat ning installatsiooni, ent ka video- ja helikunsti. Mõlemad lähtuvad oma loomes uusmateriaalusest, post-humanistlikest ning feministlikest teooriatest. Kunstnikud on aktiivsed liikmed rühmitustes, nagu Kvadraat ja ENKKL, mille käigus on nii korraldatud kui ka osaletud mitmetes näituseprojektides, konverentsidel ning suvelaagrites.

Kirte Jõesaar. Liikumise õpituba “Hooledünaamikad”
Töötoas tegeleme juhtimise ja järgnemise, pakkumise ja vastuvõtmise, hoolitsemise ja lahti laskmisega. Oma kehaga kontaktis olles proovime jõuda lähemale arusaamale, mida hetkel tahame, vajame, igatseme või ihaldame. Katsetame erinevaid viise, kuidas neid soove ka teisega jagada ja mil moel teise soove täide viia. Teeme valikuid ja harjutame “ei” ütlemist. Uurime, kuidas tähelepanu liigub, ning harjutame selle teadlikku suunamist ja hoidmist nii iseendal kui paarilisel. Liigume ja liigutame teineteist, mõjutame ja saame mõjutatud, hoiame ja oleme hoitud. 
Töötuppa on hea selga panna riided, millega saab vabalt liikuda. 

Kire Jõesaar on tantsu- ja etenduskunstnik, kes on viimasel ajal huvitatud intiimsete kohtumiste esilekutsumisest, kus igapäevaelust tuttavad olukorrad ja tegevused moonduvad kunstilisteks/kunstlikeks protseduurideks. Ta uurib hoole- ja võimudünaamikaid ning mängib hõõrdumisega kliinilise, professionaalse ja kapitalistliku ning hooliva, siira ja empaatilise vahel.

Seren Oroszvary. 1-1 performance “Intimate Immensity” (ENG)
What’s it like to lose a forest?

Waking one day, in fog.

The birds have stopped.
Your tracks have disappeared.
Wasn’t there once shade, fragrance, intuition?
Were not the trees whispering you forth?

Memory is thinner than bark.
All that greenery, lost beneath the noise.

Perhaps the forest was never as alive as you recall.
Perhaps you imagined it.

One day, for whatever reason,
you wander.

Descending into yourself, you drift a little—

and there it is:

ancient roots intertwined with your ribs,
branches stretching with every inhale,
leaves leaking their green ink through your veins as they unfurl.

A pulsing ecosystem.

So the forest hadn’t vanished.
It had changed addresses.

Quietly growing all along,
folded into your deepest chamber,
where it could survive the seasons that were cutting you down.

The canopy is intact,
nourished by every breath you took,
even the shaky, weary ones.

What’s it like to come across the forest?

Falling asleep one day, in peace.
Falling asleep. Period.

The birds are singing. They never stopped.

Perhaps the forest was never lost at all.
Perhaps it had simply crawled down,
deep into the caves of your lungs.

And when you take a moment,
even the trees begin to whisper
about how patiently they have been waiting for you all along.

Seren Oroszvary is an actress, voice over artist and performance maker from Melbourne, based in
Tallinn. She is currently in residence at Copper Leg preparing the site-specific, immersive,
experimental performance A Body To Dwell, produced by elektron.art and premiering this
September. This work is in its development stages using audience encounter, interaction with the
space, narrative and looping as her methodology for creating intimate and site-specific journeys.

Kolkaplika tätoveerib
Kunstiharidusega kolkaplika Liina Pääsuke on tätoveerinud aastast 2015 ja on üks MTÜ Kolkaplika asutajatest. Kolkaplikad usuvad, et head ideed, kunst ja tätoveeringud ei pea sündima ainult suurlinnas – vahel sünnivad need hoopis kruusatee lõpus. Liina armastab õrnu jooni, loodusest inspireeritud kujundeid, mustreid ja tekste ning teeb tätoveeringuid, mis leiavad nahal just selle õige koha. Sellel tuuril on kaasas feminismist inspireeritud erikavandid, aga kui sul on oma mõte, saab selle ka kohapeal koos välja joonistada.

Liina portfoolio: https://drive.google.com/file/d/1ArkXicd80ccGbI-cO0tmc8PowrnDS-xA/view?usp=sharing